Talu lugu

Ajaloost, talust tänapäeval ja meist

Järiste on tillukene küla, mis väljavenitatuna asetseb kunagise Tartu-Valga maantee ääres, Tartust ligikaudu 10 km kaugusel. Seal asub ka Järiste kõrts, kunagine Luke mõisa üks kõrtsidest. Ajal, mil peamiseks transpordivahendiks oli hobune, omas kõrts väga olulist funktsiooni. Peale selle, et talumehed käisid kõrtsis omavahel infot vahetamas, võtsid sealjuures ehk pool kortlit viinagi (või rohkem), pidid kõrtsid pakkuma ka puhkust rännulistele ja nende hobustele. 18.–19. sajandil arenes välja kogu Baltikumile iseloomulik väga pikk (30–50 m) kõrge kelpkatusega hoone, mille kõrtsitoa ees oli lai kividega sillutatud sammasulualune ja ühes või mitmes otsas tall.

Baltikumi kõrtsidele omase välimusega oli ka Järiste kõrts, mis koosnes kahest tallist ja tallide vahel asetsevast kõrtsihoonest, milles asusid nii kõrtsipidaja eluruumid kui ka kõrtsituba. Järiste kõrts ehitati 1860. aastal. Kõrts lõpetas tegevuse 20. sajandi alguses. Hiljem asus siin Kõrtsi talu, kus klassikalisele eesti väiketalule omaselt tegeleti nii loomapidamisega kui ka vilja kasvatamisega. Seos aiandusega oli sell’ ajalgi olemas, sest minu vanavanaisa Jaan Sööt istutas vahetult enne teist maailmasõda taluaeda rohkem kui 100 õunapuud, lootes, et hiljem vanaduses saab nendest tema lisa teenistusallikas. Paraku tegi saatus oma julmad korrektuurid seda nii sõja, sõjaaegsete talvede erakordse külma ja hilisema Nõukogude liidu okupatsiooni aegse vägivaldse maade omastamise kaudu. Siiski on oluline märkida, et 1936 aastal istutatud puudest elab veel täna 2 ja võimalik, et õunasortide tundjale pole see üllatus – nimelt just sordist “Antonovka”.

Nõukogude ajal ei toimunud Kõrtsi talus nagu ka mujal eestis peale stagnatsiooni midagi. Hooned lagunesid ja talu maad olid liidetud Nõo sovhoosi koosseisu. Mind otseselt puudutav aeg algas nõukogude võimu lõpus, kui minu isa ja ema kõrtsihoone minu vanatädilt ostsid. Peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist tagastati omandireformi käigus ka talu juurde kuulunud maad. Sellest ajast peale oleme kõrtsihoonet taastanud ja mõningal määral ka ümberehitanud. Tegeletud on nii loomakasvatuse, metsanduse kui ka aedviljakasvatusega.

img_0181
Kõrtsi talu, 2016 a.

Esimesed katsetused

Esimesed 3 viinapuud, tollal sarnaselt ilmselt paljudele Eestis, saime Räpinast Jaan Kivistikult. Sortideks olid Olga ja Guna. Teadmatusest ja ilmselt ka eelarvamusest, et ega Eestis väljas viinamarjad valmis nagunii ei saa, said kõik kolm istikut sealhulgas Guna maakiviseina äärsesse kasvuhoonesse istutatud. Kui Olgale on Eesti kliimas kasvuhoone sobiv koht kasvatamiseks, siis Guna kasvab pigem paremini just väljas, kuna õite anatoomia ei soosi isetolmlemist ja tolmlemist soodustav tuul kasvuhoones puudub. Kui mõni aeg andsid viinamarjad isegi päris normaalset saaki, siis mingist hetkest see enam nii ei olnud. Kuna mälestustes oli selgelt jäädvustunud augusti lõpus ja septembri alguses otse põõsalt nopitud magusate ning maitseküllaste marjade maitse, siis sai tasapisi ennast harima hakatud viinapuu agrotehnika osas ning tulemused ei lasknud ennast kaua oodata. Paari aasta pärast oli kasvuhoonet täitnud džunglis saanud taas koht, mida hilisuvel ja varasügisel külastamata ei saanud jätta. Täna kasvavad need viinapuud endiselt võimsalt, kujundasime neist kõrge tüvega puud, mis tänaseks on juba 17. aasta vanused.

Süües kasvas isu ja seda sõna otseses mõttes, kehtib vist eriti viinamarjade puhul

Tasapisi hakkasid viinapuud aedvilja kasvatamiseks ehitatud 120 m2 fermkasvuhoonest paprikaid, kurke ja tomateid välja tõrjuma. Esialgu oli kõvasti katsetamist erinevate sortidega. Kusagil 2009. aasta suvel leidsin sellise sordi nagu Boskoop Glory, millest ma üsna kiiresti vaimustusse sattusin. Oli ka põhjust, sest kasvatan seda sorti tänini ja olen temaga üsna rahul. Taim on seniste katsetuste põhjal üsna haiguskindel ja külmakindel, vähemalt kasvuhoone tingimustes. Sort on väga saagikindel, see tähendab, et olen igal aastal temalt saanud hulganisti küpseid marju. Marjad ise on enamikest poe marjadest mõnevõrra väiksemad (kuni 3,5 g), kuid seemneid on vähe, need on väiksed ja marjal on ainult hübriidviinamarjale omane õrn maasikamaitse, samas pehme ja hõrk kest – sellele võrdset importviinamarja ei leia ühestki poest.

boskoop_2015
Boskoop Glory 2015. a.

Nojah, üks viga sellel marjal siiski oli. Nimelt on mari loomult üsna happevaene ja katsetasin, mis ma katsetasin, kurivaim küll, ega õiget veini temast ikka ei saanud. Igaljuhul kõige parem vein, mis sellest teha andis, oli rose, aga see pidi ka vähemalt 2 aastat keldris seisma, enne kui juua kõlbas. Vaimustunud hübriidviinamarjade eelistest puhta euroopa viinapuu (vitis vinifera) ees, milleks on suurem külma ja haiguskindlus ning ka varajasus ja võime kehvas kliimas hakkama saada, jätkasin otsirännakuid veinimarjade leidmiseks, kuni sattusin saksa hübriidide otsa.

Saksamaa on ainus euroopa (Euroopa Liidu) suur veinimaa, mis tegeleb tõsiselt hübriidviinamarjade aretamisega kõrgel teaduslikul tasemel. Igal aastal istutatakse kümneid tuhandeid risttolmlemisest saadud seemneid, kasvatakse üles rohkem kui 10 000 taime, nakatatakse neid tahtlikult erinevate haigustega, et selekteerida kõige haiguskindlamad. Lisaks tehakse veel rida sordikatseid, et testida marjade sobivust veini valmistamiseks ja taime üldiseid kasvuomadusi. Suure töö tulemusena ja aastakümneid hiljem, saab mõni parimatest ka sordiks registreeritud. Saksa hübriidide omapära on veel see, et need on tunnustatud ametlikult kui euroopa viinapuu sordid, kuigi nende esivanemate hulgas on erinevaid viinapuid nagu näiteks põha ameerika viinapuu (vitis labrusca) ja kalda viinapuu (vitis riparia).

Sakslased on tegelikult sellisest kavalusest tublisti kasu lõiganud , sest nende viinamarja kasvatuspiirkonnad on liikunud järjest rohkem põhja poole ja toodetakse vägagi kvaliteetseid veine, sealhulgas ka väga paljulubavaid punaveine sordist regent.

Tänaseks on meie põhilisteks sortideks regent, rondo, bolero ja solaris. Loomulikult on katsetamist ja mõtlemist veel palju nii sortide agrotehnika kui ka veinivalmistamise tehnoloogia osas.

Regent 2018. a