Mõtlesin, et saan paar tundi veel magada, aga siis hakkas pihta. Kõigepealt protesteeris Karl lasteaeda mineku vastu. Olgu, lõpuks said nad Kristeliga mindud. Siis hakkasin juba magama jääma, kui Mattias küsis: „Emme, kas ma võin teie voodisse tulla?“. Vastasin, et emmet pole kodus, aga võid küll. Ja siis uuesti, ja siis uuesti - täpselt sama küsimus ja minu poolt sama vastus. Pärast mõningast vestlust Mattiasega teemadel, kes kuhu tulla võib, sain aru, et ta lihtsalt rääkis unes. Igaljuhul ärkasin kell üheksa eriti pahuralt.

Täna on plaanis filtreerida punast veini. Mõni võib ju küsida, milleks üldse filtreerida? Hetkel on väga moes „low intervention wine“ ehk veinitegemine, kus manipuleeritakse veiniga võimalikult vähe, lastes sellel ise areneda. Igatahes kui Christian Moueix'lt kunagi küsiti, et miks ta filtreerib nii suurepärast veini nagu Petrus Pomerol, siis vastas ta, et ta ei vihka oma kliente. Tegelikult olen teinud punast nii filtreeritud kui filtreerimata variandis, aga mulle meeldib teadmine, et eemaldan filtreerimise käigus veinist mikroobide seltskonna, kes hiljem pudelis võivad pahandust tegema hakata. Samuti annab filtreerimine veinile suurepärase kirka välimuse.

Filtreerimine on protsess, mida olen juba piisavalt kaua praktiseerinud. Asi selge. Voolikud ja mahuti pestud, filterlehed filtreerimisaparaati sisestatud ja veega läbi loputatud ning töö võib alata.  Esimene kolmandik läheb ladusalt, aga hirmuga avastan, et manomeetril rõhk aina tõuseb. Olgu. Südames aiman halba. Reguleerin rõhku madalamaks. Edasi muutub asi ainult hullemaks. Rohkem kui tund on möödunud ja ma ei ole jõudnud oma tööga poole pealegi. Agoonia. Peale veel ühe tunni möödumist pean tunnistama end lööduks. Vein on mu üle kavaldanud. Pool veinist on ühes mahutis ja pool teises. Tugevavärviliste veinidega ongi see häda, et raske on visuaalselt hinnata, kas vein on filtreerimiseks valmis või peaks veel selituma. Võtan vooliku ja sealt niriseb veini nii aeglaselt, et isegi pokaali täitmine võtab minuti. Lülitan aparaadi välja ja istun hetkeks. Loksutan, nuusutan ja maitsen. Imeline värv, aroom ja maitse. Kõik on just nii nagu peab, aga ainuke probleem on selles, et kõigest pool veini sai filtreeritud.

Mis seal ikka. Ühendan voolikud filtreerimisaparaadi küljest tavalise pumba külge ja pumpan filtreerimata osa filtreeritud osaga kokku ning sulgen mahuti. Siis pesu. Lolli järjekindlusega jälle mahuti, voolikud, pump, filtreerimisaparaat, põrand. Tundub, et veiniteo juures pool aega kulub pesemise peale. Kustutan tule ja jätan veini oma tegude üle järele mõtlema. Peas haudun juba uut sõjaplaani, kuidas see vein siis ikkagi filtreeritud saab.