Kirjutasin eelmine kord sellest, kuidas ma sordist Regent tehtud punast veini filtreerisin (loe siit) ja kuidas asjad ei läinud nii nagu ma lootsin. Täna otsustasin töö uuesti käsile võtta, et see suurepärane vein saaks korralikult viimistletud, sest varsti tahaks juba pudeldama hakata.

Seekord ei hakanud riske võtma. Filtreerimisaparaati sai pandud rohkem filtreid, mis tähendab, et filtri pindala on suurem ja ummistumise võimalus väiksem. Ja nagu ikka, sai alustuseks kõvasti asju pestud. Töö ise võttis väga vähe aega. Nüüd klappis kõik ideaalselt. Seega kirjutan rohkem hoopis sellest põnevast veinist.

Siider on õunamahlast kääritatud lahja alkohoolne jook, millele ei lisata värvaineid, aroomiaineid jms. Tänapäeval võib siider olla naturaalselt tekkinud mulliga (pudelis kääritamine) või gaseeritud. Tuntakse ka ilma mullita siidrit ehk inglise keeles still cider. Samuti tehakse tänapäeval jääsiidreid, mida võib Eesti väiketootjate valikustki leida. Võib arvata, et ennevanasti olidki kõik siidrid ilma mullita, sest kustkohast see Normandia või Edela-Inglismaa talumees sinna siidrisse seda mulligi sai. Hiljem hakati šampanjatootjate eeskujul kasutama samuti pudelis kääritamist. Igaljuhul on õige siidri tootmise aluseks naturaalne värskelt pressitud õunamahl. Rohkem polegi vaja.

Elu veinitalus on mulle alati tundunud eriti põnev ja romantiline. On ju Lääne- ja Lõuna-Euroopas hulgaliselt selliseid väikesed tootjaid, kes müüvad oma toodangut peamiselt kohapealt ja lähipiirkonnas. Selliseid veine jõuab Eestisse harva. Miks mitte proovida midagi sarnast teha ka Eestis?

Eesti eripäraks on veel see, et peamiselt tehakse veini tavapärastest marjadest ja puuviljadest nagu näiteks mustsõstar või õun, samuti valmistatakse siidrit.

Ka meie valmistame puuvilja- ja marjaveine ja siidrit, kuid eriti südamelähedane on viinamarjakasvatus ja sellest veini valmistamine. Päev millal me otsustame viinamarja saaki koristada ehk korjepäev on mulle alati väga eriline sündmus. See on ju uue veini sünni algus, samas ka ühe aasta lõpp.